kehadele antud aeg.

mis on aeg mil oleme elanud evolutsioonis ja ühekordses elus - sündides emast kehana.

kehana mil meie pole kehad - oleme keha kasutajad.

nii ka siin.

ka siin mil keha on endana olemas ja teadvel - et ta on keha ja meie temas.

meie tema kehas ja tema samal ajal - kus.

ta on kehas sest muidu keha ei elaks.

jah nägem keha - mitte nägem mis see keha /nägemise keha/.

ta on kehas ja tihti mitte siis kus mil võiks küsida temalt.

ta ei vasta kunagi sest olles keha ta pole seda.

ta on pidevalt meis mil meie oleme temas - nii imelik elu meile.

kehadele antud aeg on mitmeti sõnastatud.

ühed ütlevad - ta olevat 498 aastat.

teised jälle 567.

meie ütleme 1021.

miks nii suur erinevus.

digitaalne lähe on erinev mil aja kulgevus on kujundatud erinevalt ühele olule - olles mis - kehade surevus astmele. -- siin

eestis peaks ta olema 98 aastat - miks ta on vähem - küsimus teile - meie kasutajad.

üldises Maas on ta määratletud olema 36 aastat - siis küsiks miks rohkem.

kelle arvelt rohkemaks.

vaadake aborigeene austraalias /mitte austrias - see on taga mõte ja seos mõte/.

vaadake pügmeesid ja mitte pühkmeid sest nii me nimetame neid kes olles elus inimestena siin on tegelikult maailm mõiste jäänused.

need kes ei mahtunud mitte kuhugi ja sel põhjusel tema tõi nad siia.

mis on aeg elada inimesena mil teame - mil oleme inimeseks pikeneb meie elu aeg.

mil pole on ta võrdne päevaga kolm.

see on vaate olekute iga elades elu nähtamatuna inimeste kõrval.

just nimelt kõrval - kõrva juures - mil kogete sügelust selles piiris - teadke seal on keegi kes elab ainult hetke.

see hetk on temale elu ja meile inimestena mitte seda sest mis on kolm päeva - tunduvas igavikus -- kui palju aastaid

kui palju aastaid on antus-antud elada kehal.

me ei mõtle sellele kehas-kehana.

küsiks kehalt - ta ei vasta sest pole vajadust vastata - ta annab lihtsalt võimaluse meil olla.

olla ja tegelda kehade surmamisega - mängudes sõda ja keemia.

oh mil tuleb kord aeg mil meid maha jätnud mõistus kord lõplikult tuleb meisse tagasi - sel moel et teame kes oleme ja milleks elame kehas inimestena -- loomadena - lindudena ja kõiges elav nähtavas ja nähtamatus.

mõistus tule ometi koju - meisse.

me elame kehadena kauem kui te oskate arvata - eriti digitaalses olus mil surm on meile mõistatus.

mõistatus sel moel et olles surmas me kogeme end jälle moodustavana ja jälle elavana uues ette määratletud elus.

olles sel moel olemas ei mõista me surma mida teie vaadetena ja endana kehas selle keha surm hetkes kogete.

meile on see absurd.

aps teile sest põhjustasite apsu - meile uue elu algus endana.

mil oleme siin ei saa me kogeda arengut egas edasi minekut - siis kuhu - mil oleme tulnud lõpust - mil elu meiena lõpetab elu.

me oleme näinud kõike ja nüüd oleme vaikivas olekus teile - mil te isegi ei tea et südame tukse on tingitud meist ja mitte teist.

nii ta on mil sa ei tea midagi tegelikust elust.

ainult kujutled et elad - siis kelle arvelt - meie arvel.

ja mil me saaksime teile esitleda arve - meis elatud eludena - teiena

oleks see summa väga suur eurodes - 29783648569007.

kas suudaksite meile kinni maksta meie elu teiena.

vist mitte.

mis on siis kehadele /teile teie arvates/ antud aeg olla keha - ja veel mitte inimene -

sest inimeseks saate siis mil meie ei moodusta teile keha.

me olime täpselt nii nagu teie - ja meie otsustasime - lähme edasi - kõik meied kes me selle raske otsuse tegime.

meie kes elustasi /nii/ surmade kogemist ja elu taas tekke võimalusi - et õppida kõigest olema ja siis alles olla - mitte veel endana - endina

sest olime ..

olime esimesed inimesed selle sõna tegelik tähenduses - selleks et minetada end ja alustada elu uuesti - ei millestki ja siiski ainestusena.

täpselt nii nagu teie kõik antus hetkel olete siin meiena end inimesena kogemas - meie teise laadsetest kehadest - mitte meie /need on koopiad meie endi endistest elu elamise kogemustest.

enda elu endistest hetkedest mil ainestusena end taas kogedes alustasime uuesti - nüüd teisiti - aru maailmas enda kujundust kogedes - inimese ja teiste kehade inimeseks olemise laadset kujundust.

aru maailmas -- mil mõistus ja tahe oli meis ja meie ümber.

mõte olime endina ja mitte seda - sest meid polnud veel sel moel olemas - olime ainult mõte et olime /kunagi inimene/ ja nüüd end mitte nii kogedes saavutusime mõiste et jälle tuleb jõuda inimeseks - mitte endana endile vaid endana teistele.

see oli valus enda minetus aeg mil mõistsid et sa ei saa kunagi /hiljem lisandus tea olek taip olekuna ja siis mõistsime rohkem endast - miks ja milleks me valisime endile selle tee - 297836/40 nulli/29 - selleks et olla kehad maailmale milles pole kunagi olnud seda - teile valgused.

sest meie oleme pimedus maailma lapsed.

jah pimeduses sündinud - pimeduse valguses ja näinud maailma nii nagu ta tegelikult on.

ja sellest minetunud et näidata teile - seda kes me endina tegelikult juba olime - inimesed.

ja siit järeldus teile mil teie teadlastena mitte kunagi ei mõista -

teie elu pole mitte teis - ta on meis - kehadeks end jälle moodustatutena.

siin ja mitte kuskil mujal.

kõik muu on kujutlus teie meeles.

loodame et mõistsite meid mil meie mõistame juba ammu teid ja selleks ongi Maa ja inimene - meie.